Raamatud

“Minu Itaalia” esitlus Tallinnas

05/31/2019
"Minu Itaalia" autor jagamas autogramme

Trükisoe „Minu Itaalia“ kütab kuumaks raamatupoodide edetabeleid, jäädes alla vaid palavalt armastatud Mallukale. Tegelikult on raamatuesitlustest möödas juba nädal ja teos juba parajalt leige, et sellest blogis pisut juttu teha.

Teost kirjutades korrutasin oma sõpradele ikka ja jälle tuttavaks saanud mantrat: „Ärge kunagi kirjutage raamatut!“ Protsess oli üks viletsus ja hädaorg ning edukas lõpplahendus nõudis ohtrates kogustes veini ja vaba aega, millest viimast polnud alati varnast võtta. Inspiratsioon tuli ja läks nagu esimene lumi ja enesekindlus kõikus kui Briti nael peale Theresa May teadet tagasiastumisest. Ometi siin ta nüüd on – magus ja mõru „Minu Itaalia“ ei kellegi muu kui Kärt Vildi sulest.

Kui ma 22. mail Solarise Apollo raamatupoe lavalaudadele astun, rabab mind kõigepealt jalust kohale ilmunud rahvamass ning alles seejärel ilma igasuguse tseremooniata lausutud Justin Petrone küsimus: „Kas Sa oled alati niimoodi riides käinud?“ Kui muidu vehin nagu tumm leilis, olen ühtäkki suikunud soolasambaks.

Kärt Vilt ja Justin Petrone
"Minu Itaalia" raamatu esitlus Tallinnas

Siin me nüüd oleme – mina ja Justin, kelle raamatut kümme aastat tagasi noore ja uljana endasse ahmisin ning oma poolsada inimest, kes tulnud meie vestlust assisteerima. Istun kirjanike tugitoolis kui kroonprintsess ja esitluse tarvis on kohale tulnud „Minu Eesti“ triloogia autor isiklikult, kes teeb esimese asjana märkama minu rõivaid. Kui ma kümme aastat tagasi ei osanud kujutleda end kirjaniku rollis, siis kümme minutit tagasi lootsin kogenematu kirjaneitsina esitlusel ikka oma üllitisest juttu teha… Mitte pisut liiga laiadest pükstest ja kaabust, millest pahaaimamatult on saanud minu firmamärk (kalkuleerimata poliitilisi tõmbetuuli ja nende esindajate moeteadlikkust). Ometi just nõnda avame oma vestluse – mina tunnistan ausalt, et literaadi taskus vilistab vaid tuul ja rõivad pole Milano moelavadelt ning Justin ei jäta jonni ja küsib igaks petteks ikka üle, kas tegu on H&M’ga.  Jätan mainimata, et eelistan Zarat ja puiklen punastades teema taas Itaalia peale.

Edasi läheb juba sujuvamalt. Teeme juttu vastuolulisest Itaaliast, dialektipaablist ja nagu kord ja kohus vastandame Põhja-Itaaliat lõunale ning lisame vürtsi kokakunstiga. Ja nagu ikka… Toome välja erisused Eesti ja Itaalia vahel. Kui aeg ei suruks peale, murraksin oma jutuvadaga maha ka need, keda vein pole veel nüristanud. Peale tundi aega on aga märjuke otsakorral ja Justin vaatab asjatundlikult kella – aeg on lüüa oma autogramm pitserina lillakas-kollaste raamatukaante vahele.

Kui on midagi, mida tollest õhtust kahetsen, siis see, et suures sebimishoos unustasin, kellele läks esimene märgiline autogramm. Siinkohal palun kõigil kohalolijatel mind asjakohase infoga harida! Ühel päeval on need varesed „Minu Itaalia“ tiitellehel kindlasti miljoneid väärt!

Minu itaalia esitlus

Saadan itaallaslikult armastust kõigile, kes mind oma kohaloluga õnnistasid! Autogrammisaba oli pikem kui plaanitav Talsinki tunnel ja kingitud lilled mahtusid vaevu kirjaneitsi kahetoalisse korterisse!

3 Comments

  • Reply Anu 06/01/2019 at 10:41

    ma küll polnud seal esitlusel aga siin itaalias tundub, et must riietus on üks itaallannade valikuid, lisaks tumesinisele, beežile jne. minu jaoks harjumatult vähe värve kuigi poes nagu värve ikka oleks.. ma muidugi käin pigem OVS, Benettonis aga ka Ragno’s ja pole seal miskit nii monokroomne. kas see küsimus ei võinud sellest inspireeritud olla?

    raamatu plaanin soetada, mõtlen kas e-raamat või päris

    • Reply admin 06/04/2019 at 22:20

      Hei Anu!

      Huvitav mõttekäik! Pole väga täheldanud, et itaallanad neutraalseid toone armastavad (võib-olla just sellepärast, et ma ise veel suurem musta sõber). Aga eks ta tõsi ole kindlasti, et nemad ehivad end natuke teistmoodi! Itaallannade riietuses kehtib sama mõtteviis nagu ka kokakunstis – lihtsuses peitub võlu!

      PS! Loodan, et raamat meeldib! Ise armastan ikka paberkandjal lugeda.

      • Reply Anu 06/06/2019 at 10:51

        miks ma seda riietusasja jälgin… mul üks sõbranna aasiast, kes itaallasega abielus ning sellise isendiga, kes tugevalt tema riietust kritiseerib, see avas mu silmad jälgimaks itaallannade riietust. käisin vahepeal ühel tantsukursusel, kus üks stiiline 70+ vanuses naisterahvas kasutas max 3 värvi oma riietuses, ilmselgelt oli tema tumepunase fänn, nii et ta kombineeris musta ja valget (enamjaolt) tumepunasega aga ma käisin seal kursusel vaid talvel, nii et ma ei tea, mis ta suvised valikud on 😉 ja missa ajal on põnev jälgida, see pühapäev oli mingi abiellujatega seotud värk, kus õnnitleti neid kes 60, 55, 50 jne aastat abielus oli olnud. aga vanemad prouad on ikka stiilsemad ja härrade puhul eriti, need stiilsed ülikonnad ja kingad versus teksad ja botased.
        kui eestisse tulen, siis vaatan raamatupoodi… mulle meeldib enne ostmist raamatuid lehitseda, pärast seda on isegi e-raamat aktsepteeritav 😉

    Leave a Reply