Elustiil Nipid

Kuidas Itaalias odavalt reisida

06/26/2019
Taormina

Kui oma tööasjades ajan taga korrektsust, siis eraelus lokkab korralagedus. Lasen end tuulel kanda ja muredel viimse minutini settida. Ma kategooriliselt keeldun asju õigel ajal tegemast. Hommikul poleks õiget mekki, kui õhtul saaks puhtad riided välja vaadatud ja kott pakitud ning eksam poleks eksam kui selleks tasa ja targu valmistuksin. Sama lugu on reiside planeerimisega. Mulle meeldib haarata kinni uitmõtteist ja lasta asjadel minna omasoodu. Mulle meeldib osta omale reisiraamat kaks korda kallimalt lennujaama R-kioskist ja mulle meeldib asuda teele ilma selge sihita. Sest kui plaani pole, ei saa miski viltu minna!

Raha paneb rattad käima! Kui lennupileteid viimasel minutil hingehinna eest soetada, võib aga rahakott nii õhukeseks kuluda, et need rattad sind enam kaugele ei vea. Eelistan aga siiski elada Mike Toddi järg, korrutades endale veendunult, et ma pole kunagi olnud vaene, vaid lihtsalt rahatu ja, et vaesus on meelelaad, rahatus kõigest ajutine olukord.

Selline mõttelaad annab ainest loomingulisele lähenemistele, kuidas reisides odavalt läbi ajada, tegemata seejuures oma elustiilis suuri allahindlusi.

Reisi töötades – Workaway

Aastaid tagasi pakkisime sõbrannaga koti ja panime Itaalia poole ajama. Reis venis pikale – alustasime Milanos ja lõpetasime mitu kuud hiljem Sitsiilias. Kuskil pikemalt peatudes kasutasime Workaway nimelist portaali, mis ühendab väikeettevõtjad reisijatega üle kogu maailma, andes võimaluse tööd tehes odavalt reisida. Suure tahtmise korral on Sul võimalus see nädal puhastada Balil basseine ja järgmisel ehitada Tahitil maja.

Esmalt korjasime kuu aega Umbrias oliive, kiigates nõnda itaalia pereelu telgitagustesse. Majutus ja söök oli tasuta, idüllilised vaated ning imearmsad kassid-koerad lisaboonus. Kuu ajaga õppisime paremini rääkima itaalia keelt ja saime aimu, kuidas näeb välja elu maal.

Hiljem seadsime end sisse Sitsiilias, kus kinnitasime kanda oodatust olulisealt kauem. Hostelis töötades ja elades õnnestus kohtuda paljude teiste reisiliste ja vabatahtlikega üle kogu maailma. Hommikusöök ja majutus oli tasuta, vastutasuks tegime tööd hosteli vastuvõtus ja kirjutasime blogipostitusi. Ajasime odavalt läbi, nautides aga elu täiel rinnal! Aega oma asjadele ja reisimiseks oli rohkem kui küll.

Need mõned kuud Itaalias reisides kinkisid mulle kustumatud mälestused. Õppisin tundma Saapamaa varjatud tahke, mida tavaturistina ühest lennujaamast teise kärutades poleks iial tajunud.

Elu Umbrias. Teravam vaatleja märkab lisaks kahele kassile ja oliividele ka veel kolmandat kassi. Neljas jäi napilt välja.

Ela kohalike juures – Couchsurfing

Ma pole päris kindel kui moes on see tänapäeval ja, kas veel leidub häid inimesi, kes võõrastele niisama lihtsalt oma koduuksed avaksid, aga aastatel 2011-2014 oli see minu jaoks asendamtu abimees. Oma olemuselt on couchsurfing küllaltki sarnane workawayle – omamoodi kultuurivahetusprogramm. Kohalikud majutavad oma tagatoas või diivanil väsinud reisilisi, ilma selle eest raha küsimata. Võõrustaja jaoks on see suurepärane võimalus tutvuda teiste rahvaste ja kultuuridega.

Rändurile tagab taoline reisimine aga oluliselt autentsema kogemuse. Sofasurfides ei suurene aga kogemustepagas rahakoti arvelt!

Võõrustajad on üldjuhul väga lahked ning tutvustavad sulle oma kokakunstu ja kultuuri. Meid veeti alalõpmata ringi mööda linna, tutvustati perele ja sõpradele, õpetati kohaliku dialekti eripärasid ja anti nõu, mida külastada, et kogemus oleks võimalikult ehe.

Jagatud rõõm on BlaBlaCar

Kui rongipiletite ja siselendude hinnad võtavad oimetuks, soovitan proovida kaasaegset pöidlaküüüti. See on reguleeritud ja turvaline ning nagu ka kaks eelmist – internetiavarustes vabalt kättesaadav. Seda kutsutakse BlaBlaCariks. Kui meil siin Eestis vaevu toimib näoraamatu gruppp Tallinn-Tartu-Tallinn, siis Itaalias on reisijagamine oluliselt rohkem moes.

Iga reis on rikastanud minu pilti Itaaliast ja toonud mu välja oma sõprade siseringist. Ma olen reisinud klouniga, püstirikka hiinlase ja ontliku pereisaga. Ma olen istunud autosse varahommikul Firenzes ja hilja öösel Milanos. Mul on olnud vestlusi, mis on ajanud haigutama, aga mul on olnud ka reise, mille lõpuks jätan oma reisikaaslastega hüvasti, kutsudes ta enda juurde Eestisse külla! Mul on olnud toredaid ja vähem toredaid reise, aga mitte ühtegi negatiivset kogemust.

Kõige toredam on aga BlaBlaCar’i juures see, et sul on võimalus reisida ka viimasel hetkel punktist A punkti B, ilma et paneksid seejuures magama suure summa raha.

Öeldakse, et mugavus ennekõike, mina ütlen: “Flixbus!”

Kord südasuvel igatsesime sõbrannadega välja Põhja- Itaalia “heaolust”. Broneerisime piletid odavbussifirma Flixbusiga Firenzest Napolisse ja tagasi ei rohkem ega vähem kui 20 euroga. Peale paari pudelit veini istusime öösel kell üks bussi peale, tegime kiire ja korraliku une ning päral me olimegi! Peale seda võitis Flixbus mu südame.

Läbides pikki vahemaasid eelistan üldjuhul ikka rongiga reisida, kasutades seejuures pigem Italo teenuseid, sest Trenitalia on oma hinnad lakke löönud. Kui aga viimasel hetkel kuidagi muudmoodi ei saa, ajab Flixbus asja ära küll! Viimane kord sain hakkama isegi julgustükiga ja riskisin öise sõiduga marsuudil Milano-Rooma. Kontingent, kes ühes minuga kell kaks öösel Milano bussijaamas ootas, polnud küll meeltmööda ja bussis istusime kui kilud karbis, aga arvestades asjaolusid, polnud kurtmiseks põhjust. Raha, mille muidu oleksin kulutanud majutusele ja järgmise päeva rongipiletitele, vahetasin restoranis maitseelamuste vastu.

Prioriteedid tuleb paika panna – veini ja hea söögi arveltl ei tehta Saapamaal kunagi allahindlust!

Aperol Spritz Rooma trattorias, kus see maksis vähemalt kaks korda rohkem kui Veneto restoranides ja baarides.

Aperitiiv kui alternatiiv

Tsiteerides oma sõbrannat Annikat: “Kui me ülikooli ajal sõbrannadega näpud põhjas olid, sõime mitme peale koolisööklas kolmekäigulise lõuna ja säästsime nõnda kahe Aperol Spritzi raha.” Kuldsed sõnad! Veneto regioonis, kust Spritz pärit on, saab selle lunastada kriminaalselt väikeste kupüüride eest – nii umbes kolme euroga. Lisaks antakse sulle aperitiivina ka lademetes suupisteid – krõpse, oliive, soolapähkleid jne. Ka mujal linnades on võimalik leida veinibaare, kus mõne euro eest saad nii söönuks kui ka joonuks.

Populaarsust on kogunud ka apericena, mis on omamoodi õhtusöögi ja aperitiivi sümbioos. Makstes oma joogi eest nii umbes kümme eurot on paljudes kohtades võmalik maiustada ka rikkaliku buffeelaua taga, kust ei puudu lisaks hõrkudele sinkidele ja juustudele ka pasta- ja riisiroad. Luban pühalikult, et laud on toidust lookas ja oma kümnest eurost te õhtu lõpus puudust tundma ei pea!

Kui kalli õhtusöögi peale pole mahti raha kulutada, on see suurepärane alternatiiv, kuidas kõht nii täis saada, et sotsiaalelu ei kannata!

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply