Elustiil

Magus mitte millegi tegemine

04/02/2019

Minu kogetud Itaalia on tükike korruptsiooni, omajagu bürokraatiat ja kilomeetrite viisi järjekordi. Kamalaga vaesust ja näpuotsatäis meeleheidet. Aga ka klaasike veini ja tass kohv, ühes heade sõprade ja soojade emotsioonidega. Minu Itaalia on kultuuri-ja teadmistepagas, mis kõneleb sajandite vanustest traditsioonidest ja ehedatest maitsetest. Lisaks maalilistele vaadetele ja romantilistele ebakõladele on Saapamaa ka omaette elufilosoofia.


Just Itaalias pandi alus magusale mitte millegi tegemisele ja uskuge mind – dolce far niente – on tõesõna omaette kunst!

Lihtne on unustada elada

Peale iseseisvumist on Eestis alanud võidujooks. Lõime kõrge kaarega Euroopa ukse valla ja astusime kõikide võimaluste maale. Elumotoks sai: „kiirelt rikkaks ja edukaks“. Miskit halba selles ju iseenesest pole. Kui Vahemeres imevad kolmekümneaastased isendid kodus näppu ja imetlevad seinal rippuvaid ülikoolidiplomeid, siis väikses Eestis võib tubli ja töökana igaüks tippu jõuda. Kvalifikatsioonid ja muud peened paberid on seejuures tihtilugu teisejärgulised. Loeb pealehakkamine!

Kiire rikastumise juures on aga unustatud elada. Tublide eestlastena rajame endale ilusad aiad, peened terrassid ja mõnusad varjualused, kus ajapuuduses mitte kunagi ei istu! Ennast defineeritakse läbi peenete autode, mille liisingumakse hingetuks võtab, õnne otsitakse nooblitest majadest ja puhkusreisidest, unustades seejuures, et kõige väärtuslikum valuuta on aeg – noorusaeg, mida keskeas rahas supeldes enam kuradilt tagasi ei kauple. Aeg kallite inimestega. Aeg iseendaga.

Näen enda ümber inimesi ummisjalu jooksmas. Joostakse võidu selle nimel, kes kiiremini end ühiskonna poolt vormitud raamidesse paigutab. Joostakse, et olla naabrist parem – suurem telekas, kallim auto, vingem maja ja prestiižsem töökoht. Mida varem, seda parem!

Tõele au andes on eesti noor ka väga edukas. Aga, kas 21. sajandil tuleks endiselt lasta end kanda Tammsaare elufilosoofiast – tee tööd, siis tuleb armastus? Mina olen suure töö rabamise peale seda vaid ära minemas näinud. Tõmbas veel vihaga ukse kinni nii, et krohvi lendas.

Itaalia elustiil

Itaalias on võidujooks aeglustunud. Saapamaa asukad on meist oma hea kümme sammu tagapool. Seda tänu Itaalia süsteemi suutmatusele tagada noortele kindlad väljavaated tööturul. Püherdatakse teadmatuses ja haaratakse kinni olematutest õlekõrtest – tasustamata praktikad, tähtajalised töölepingud ja lõputu eneseharimine. Itaalias on mu sõbrad Eesti tutvusringkonnast oma viis aastat vanemad, aga viis korda vähem edukad. Majalaenudest ja uhketest autodest ei maksa unistadagi. Olgugi, et seejuures omab nii mõnigi neist mitut kõrgharidust.

Tundsin end Itaalias elades üle keskmise hästi. Mitte aga sellepärast, et mu sõprade halb käekäik oleks kindlustanud mulle törts parema enesehinnangu. Vahemere vabas õhkkonnas õppisin nautima pisikesi asju nagu tingimusteta tered tänaval, võõraste abivalmidus ja paindlik kliendipoliitika, mille kohaselt võib aeg-ajalt rahakotti koju unustada. Mul oli ühtäkki kergem hingata! Kergem olla õnnelik ja rõõmsameelne, sest mis sa ikka mossitad kui teine naeratab. Pealegi viljeletakse Saapamaal osavalt minnalaskmist – 50 senti vähem või rohkem, mis vahet sel on; pool tundi hiljem kui sai kokkulepitud – peaasi et kohale ilmusid; mõlk autoesiküljel – juhtub ka parimatega!

Ja, mis kõige olulisem – leitakse aega lähedaste jaoks. Ükskõik kui kiire ka poleks, õhtusöök on püha. See on osav ettekääne koos olemiseks. Söök on nautimiseks ja suhtlemiseks! Alati on ka aega, et võtta klaasike veini sõprade seltsis ja kui mitte aperitiivil, siis keset tööpäeva lõunalauas. Aeg perega promenaadil jäätist süüa on iseenesest mõistetav. Aeg kohvi juua sõbrale silma vaadates on selge soov, mitte juhus.

Materiaalsetest rikkustest olulisemad on inimesed ja hästi veedetud aeg

Selle kõige juures olen näinud itaallasi rabamas tööd teha nii, et veri ninast väljas. Vastupidiselt üldlevinud arusaamale, et italiano’d on laisad muiduleivasööjad, tean mina kõnelda selge sihiga noortest. Kuhugi jõudmiseks tuleb töötada aastaid andunult, seejuures ilma suurte hüvedeta. See on paratamatus ja lihtsalt pole siin midagi. Aega ka pole. Ometi see aeg leitakse, sest rääkigu korrektsed põhjamaalased mis tahes, aeg on kummist! Itaallased on igavesti osavad, ka pealtnäha nii jäik formaat nagu aeg, tantsib nende pilli järgi ja mitte vastupidi. Just nii tehaksegi aega magusaks mitte millegi tegemiseks ja miks mitte ka õnnelik olemiseks.

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply