Elustiil Kokakunst

Eestlane sööb, itaallane naudib

09/24/2019
hommikusöök Itaalias

Appi, milline intrigeeriv pealkiri! Võin mürki võtta, et seda lugedes lähevad nii mõnelgi närvid krussi ja hari punaseks. Aga teate mis, ma olen ise ka täistõugu eestlane! Sündinud Kolgata külas (valetan, Sakus) ja kasvanud üles kartulipudru ja hakklihakastmega. Kõik “solvangud”, mis lähevad eestlaste kapsaaega, jäävad ka minu õue peale pidama.

Mida aeg edasi, seda rohkem mõistan kui keerukas, mitmekihiline ja vastuoluline on itaallane ja kultuur, mis teda raamib.

Üks asi on aga kindlamast kindlam – itaallased oskavad elu nautida. Ja kui ma igatsen Itaaliat, ei igatse ma sugugi mererandasid ja suuremat kogust D-vitamiini. Ma igatsen itaallaste ellusuhtumist, muretust ja elustiili.

Suurim kaasavara kooseluaastatelt Saapamaaga ongi justnimelt itaallaslik ellusuhtumine. Miski, mida ei raputa maha külmemad ilmakraadid ja Tallinna tuultest torssis näolapid (olgugi, et viimase olen ka endale viimaste aastatega taas hankinud).

Milles seisneb see itaallaslik ellushtumine? Väga lihtne – nad ei lase elul endast mööda joosta. Kui ma ütlen elu, siis pean silmas neid kõige banaalsemaid detaile meie igapäevatoimetuste juures. Itaallaste elu koosneb väikestest rõõmudest – õhtu sõprade seltsis, perekondlikud koosviibimised ja jalutuskäigud promenaadil. Õhtu-, lõuna- ja hommikusöök! Kohvi! Itaallaste elu koosneb väikestest rõõmudest.

Itaallane naudib seda, mille arvelt eestlane aega, raha ja energiat kokku hoiab. Eestlane investeerib tulevikku. Itaallane elab hetkes.

Kui eestlane joob kohvi, siis see on kõrvaltegevus. Itallane võtab selleks eraldi aega! Ta väljub kodust või kontorist, kutsudes endaga kaasa ka sõbra. Ta lülitab ennast välja muudest tegevustest. Kohvijoomine on kui rituaal. Meie joome oma kohvi arvutiekraani taga. Sõõm-sõõmu järel, klaviatuuriklõbina saatel.

Itaallane naudib õhtusööke restoranides ja aperitiive ka nädala sees! Ükskõik kui kiire ka poleks, selleks leitakse aega, sest itaallane teab, et suurim valuuta siin maapealses elus on inimesed ja head maitsed.

Pea nüüd hoogu, ära tõsta kisa, väites kindlalt, et Sul napib sellise elustiili viljelemiseks rahalisi vahendeid! Keskmine itaallane vaevleb suuremas viletsuses kui eesti verd isendid. Meile lihtsalt meeldib käia peenemates kohtades, planeerida oma kohtinguid ja kokkusaamisi ette ja kuulutada seda suurelt ka sotsiaalmeedias. Itaallane sooviks sama teha. Enamikel neist pole aga võimalust laia lehena ühest kallist lokaalist teise käia.

Struktureeritum mõttekäik annaks edasi midagi sellist – itaallane tunneb pidevat vajadust nautida sotsiaalelu väljaspool koduseinu. Kuna rahakott ei kannata käia iga õhtu peentes restoranides, leitakse koosolemiseks ja hea toidu ning seltskonna nautimiseks odavamad alternatiivid – trattoriad, vinoteegid ja pizzeriad, kus toidukvaliteedil ja ümbritseval keskkonnal puudub ühisosa. Üldjuhul on neist esimene taevalik ja teine täiesti suvaline.

Eestlane on konkreetsem – kui juba teha, siis korralikult! Me mõtleme ja planeerime. Kindlasti ka broneerime! Lööme end lille ja paneme õhtu suure kella külge – kontsakingad, instapildid ja muu tingel-tangel.

Me oleme ka ratsionaalsemad! Eestlane ei kuluta niisama kergekäeliselt raha nagu spontaanne itaallane. Me vaatame tulevikku. Ehk kaalub puhkusreis Tais ülesse iganädalased restoranis käimised?

Vahel on mul aga tunne, et me oleme pisut liiga ratsionaalsed… Vaatan inimesi enda ümber ja nende tatrapudrukausse. Ega tatrapudrul polekski midagi viga, kui selle sööjal oleks suu kõrvuni. Üldjuhul aga pole. Eestlane sööb selleks, et elus püsida. Eriti kehtib see reegel lõunalauas. Kui kiirel tööpäeval saab kütus otsa, tangitakse end lihtsalt täis ja tehakse tööd edasi. Süüakse, aga mitte selleks, et tunda maitset ja saada positiivne elamus. Meie Tupperware karbis on alalõpmata midagi, mis on lihtsalt kaasa haaratud, sest midagu paremat kapis polnud. Nii toimides hoiame kokku nii aega kui ka raha.

Itaallased kalduvad aga teise äärmusesse – nende lõunatund on venitatud nii pikaks, et nad jõuvad õhtul töölt koju siis kui meie juba ammu diivanil nurru lööme.

pasta
Pildil minu viimase aja suurim maitseelamus
“Tagliolini primitivo kastmes puravike ja krevettidega”.
Kõigil, kel on õnne külastada Pugliat, soovitan läbi astuda restoranist “Puglia in bocca”, mis asub väikeses linnakeses nimega Mola di Bari.

Mu sõbranna Ramona ei oska aga näiteks hinnata pooleteisetunnist lõunapausi. Ta elab Firenzes, aga töötab linnast umbes 40 minutilise autosõidu kaugusel. Ta lahkub hommikul kodust kell seitse ja jõuab tagasi alles kaheksa paiku. Lõuna ajal lähevad paljud tema kollegid koju – lõunatavad ühes perega, joovad kohvi ja lasevad leiba luuesse. Ramona võtab kotist välja oma Tupperware karbi ja teeb peale 20 minutit pausi tööd edasi. Ta eelistaks lühemat lõunapausi, selleks et ta saaks töölt varem ära. Olgugi, et Ramona on pärit Calabriast, on tema suhtumine ja töökultuur väga sarnane eestlaste omale. Muidugi ainult selles osas, mis puudutab pikki lõunapause. Muidu on ta agar toidu- ja veininautija nagu ka kõik teised itaallased.

Vahel sooviksin ma, et itaallastes oleks pisut eestlaslikku ratsionaalsust, reaalsustaju ja organiseerimisoskust. Sellised mõtted kummitavad mind, kui mõni mu sõpradest tuleb kohtumisele tund aega hiljem või kui kommunaalarvete maksmiseks pean seisma postkontoris järjekorras. Aga on ka hetki kui soovin kõigest väest, et meis eestlastes oleks rohkem itaallaslikku minnalaskmist. Ja mis kõige olulisem! Armastust elu vastu!

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply